Prostatiit on spetsiifiline haigus, mis on tüüpiline peamiselt reproduktiivses eas meestele. Seda iseloomustab mehe teise “südame” eesnäärme äge või krooniline põletik.
Meeste prostatiidi tunnuseid ei ole alati lihtne ära tunda, eriti kui patoloogial on krooniline kulg, ilma eelneva ägeda staadiumita. Kui protsess on äge, on sel juhul prostatiidi sümptomid meestel üsna tüüpilised ja väljendunud.
Kui mehel on esimesed prostatiidi nähud, peaks ta viivitamatult pöörduma arsti poole. Isegi väike ebamugavustunne, mis näitab urogenitaalsüsteemi haiguse arengut, võib põhjustada tõsiseid tüsistusi.
Võimalus ära tunda põletikulise protsessi esimesi sümptomeid võimaldab õigeaegselt diagnoosida patoloogiat ja alustada selle ravi. Seetõttu peaks iga mees nendega tutvuma, et vältida tõsiseid probleeme, mida prostatiit põhjustab.
Eesnääre ja selle roll mehe elus
Kuigi eesnääre on väike, võib selle funktsiooni kahjustuse korral mehel tekkida palju probleeme. Eesnääre on umbes pähkli suurune organ, mis asub peenise ja põie vahel. Eesnääre toodab eritist, mis seguneb spermaga, moodustades täieliku seemnevedeliku.
Erinevalt teistest eesnäärmepatoloogiatest, nagu eesnäärme hüpertroofia või vähk, mis sageli mõjutavad vanemaid mehi, võib prostatiit areneda igas vanuses, kuid esinemissageduse tipp jääb vahemikku 30–50 aastat.
Prostatiidi tüübid
Sümptomite raskuse, nende ilmnemise aja ja haiguse kestuse põhjal eristatakse kahte patoloogia varianti:
- Krooniline prostatiit. Sümptomid võivad olla vaevumärgatavad ning tulla ja minna mitme kuu jooksul. See on kõige levinum prostatiidi tüüp; põletiku põhjused selles ei ole tavaliselt nakkuslikud.
- Äge prostatiit. Selle vormi korral on meeste prostatiidi sümptomid rasked ja arenevad äkki. Seda haiguse varianti provotseerib kõige sagedamini mikroobne infektsioon; seisund võib olla tõsine ja nõuab viivitamatut ravi, sealhulgas haiglaravi.
Kroonilise prostatiidi probleemid
Prostatiidi põhjuseid on uuritud pikka aega, kuid viimastel aastatel on protsessi olemuse mõistmist oluliselt muudetud. Kroonilist prostatiiti, mida mõnikord nimetatakse ka alternatiivse nimetusega krooniline vaagnavalu sündroom, iseloomustab sümptomite rühm, mis võib meeste igapäevaelu kvaliteeti oluliselt halvendada. Arstil ei ole alati võimalik kroonilist prostatiiti kohe tuvastada ja hilisem ravi pole vähem keeruline, kuna see sõltub erinevatest põhjuslikest teguritest ja meeste prostatiidi sümptomitest.
Erinevalt varem kasutatud lähenemisviisidest põhineb diagnoos ja sellele järgnev ravi kroonilise bakteriaalse prostatiidi eraldamisel teistest haiguse vormidest, mida peetakse multifaktoriaalseks haiguseks. 2019. aastal ajakirjas Research and Reports in Urology avaldatud andmete kohaselt mängivad kroonilise põletiku tekkes rolli autoimmuunsus ja süsteemne põletik, närvisüsteemi talitlushäired ja psühholoogilised põhjused.
Kroonilise vaagnavalu sündroomi iseloomustavad erinevad sümptomid, mis on seotud kuseteede, suguelundite, pärasoole ja kõhukelmega ning sageli võivad mehed läbida pikaajalist ravi muude patoloogiate tõttu, kuni lõpuks selgub, et probleemiks on eesnäärme põletik.
Prostatiidi nähud meestel
Ägeda eesnäärmepõletiku korral on seda suhteliselt lihtne ära tunda; ilmingud on üsna eredad ja väljendunud. Esimesed prostatiidi nähud meestel on järgmised:
- tugev valu, mis levib ümber peenise, munandite, päraku, alakõhu või alaselja. Kusepõie tühjendamine võib olla valus;
- urineerimisprobleemid, valu põie täitumisel, vajadus sagedane urineerimine (eriti öösel), vahelduv urineerimine, tungiv vajadus urineerida ja mõnikord ka veri uriinis;
- eesnäärme tugeva turse ja tugeva valu taustal on võimalik äge uriinipeetus;
- halb enesetunne, palavik, iiveldus;
- kerge, paks, lõhnatu eritis kusitist.
Nende või muude meeste prostatiidi nähtude avastamisel peate viivitamatult konsulteerima arsti või uroloogiga.
Krooniline põletik: prostatiidi sümptomid meestel
Kroonilisest protsessist võib rääkida siis, kui meestel on vähemalt viimase kolme kuu jooksul tuvastatud järgmised prostatiidi sümptomid:
- valu peenise ümber, munandites, pärakus, alakõhus või alaseljas, mis on tõmbav, suruv või valutav.
- valu urineerimisel, sagedane või tungiv vajadus urineerida, eriti öösel, või vahelduv urineerimine.
- eesnäärme suurenemine või hellus rektaalsel uuringul, kuigi mõnel juhul võib see olla normaalne.
- intiimprobleemid, nagu erektsioonihäired, valu ejakulatsiooni ajal või vaagnavalu pärast vahekorda.
Need sümptomid võivad oluliselt mõjutada mehe elukvaliteeti. Ilma ravita võib seisund järk-järgult halveneda ja prostatiidi sümptomid ilmnevad üha sagedamini.
Kuidas läbivaatust tehakse?
Meeste prostatiidi esimeste nähtude korral on vaja pöörduda uroloogi poole, kes viib läbi tervikliku diagnoosi. Arst küsib üksikasjalikult kõigi nende ilmnemisele eelnenud sümptomite ja sündmuste, terviseprobleemide kohta. Seejärel tehakse suguelundite, kõhu ja pärasoole läbivaatus. Arst paneb kinnas sõrme pärasoolde, et tunnetada eesnääret. Uuringu käigus on võimalik ebamugavustunne, kui eesnääre on suurenenud või põletikuline. Samuti määratakse infektsiooninähtude otsimiseks vere- ja uriinianalüüsid.
Kuidas prostatiiti ravitakse?
Prostatiidi ravi taktika sõltub haiguse vormist - äge või krooniline prostatiit.
Ägeda põletiku korral, kui sümptomid on äkilised ja tugevad, määratakse tavaliselt valuvaigistid ja 2-4-nädalane antibiootikumikuur. Ägeda uriinipeetuse korral on vajalik haiglaravi ja erakorralised meetmed - põie kateteriseerimine uriini kõrvalejuhtimisega koos intensiivse raviga.
Kroonilise prostatiidi ravi, kui sümptomid ilmnevad ja kaovad mitme kuu jooksul, on tavaliselt suunatud kõigi ebamugavuste kõrvaldamisele. Teie arst võib soovitada järgmisi protseduure:
- valuvaigistid ja põletikuvastased ravimid, mis kõrvaldavad valu ja ebamugavustunde vaagnapiirkonnas.
- alfa-blokaatorid, mis kõrvaldavad urineerimisprobleemid. Need aitavad lõdvestada eesnäärme lihaseid ja põiepõhja.
- Mõnikord võib antibiootikume välja kirjutada, kui nakkuse mikroobne olemus leiab kinnitust või on viiteid sellele, et varem oli äge protsess, mida ei ravitud.
Kroonilise prostatiidi ravi eesmärk on vähendada sümptomeid nii palju, et need ei sega igapäevast tegevust.